Kuidas üks arhiivileid aitas vältida 10 000€ kulu

Kõik algas nii nagu ikka. Müüja võttis meiega ühendust sooviga maja müüa. Läksin kohale, vaatasime maja üle ja rääkisime läbi kõik, mida tema teadis.

Ta elas seal küll sees, aga maja ehitusliku poolega ta väga kursis ei olnud. See tähendas, et pidime hakkama vastuseid otsima dokumentidest. Ja neid dokumente… oli palju. Väga palju.

Olukorra tegi veel keerulisemaks see, et ehitisregistris ei olnud praktiliselt mitte midagi kirjas. Nii et meil oli ees korralik pusle, mille pidime tükkhaaval kokku panema.

Istusin maha ja hakkasin paberkandjal dokumente läbi töötama. Tasapisi hakkas pilt selginema. Leidsin tüüpprojekti, mille järgi maja kunagi ehitama hakati. Aga üsna ruttu sai selgeks, et päris üks-ühele selle järgi ei mindud. Garaažiosa oli tehtud pikemaks ja sinna oli ehitatud saun ning pesuruum. Algse plaani järgi oleks pidanud pesuruum olema hoopis teisel korrusel.

Esimene mõte sellises olukorras on alati sama – kui suur probleem see olema saab..?

Õnneks oli majale kunagi väljastatud kasutusluba. See andis mulle kindluse, et see lahendus on omal ajal üle vaadatud ja sobivaks tunnistatud. Midagi ei olnud hiljem ümber ehitatud, maja oli püsinud sellisena juba aastakümneid algusest peale.

Siis tuli esimene tagasilöök.

Suheldes ametnikuga sain üsna konkreetse vastuse – kuna andmed ei vasta tegelikkusele, tuleb tellida kõik tänapäevased auditid uuesti. Küsisin siis neile hinnapakkumise. Vastus oli umbes 10 000 eurot.

Ausalt öeldes ei mahtunud see mulle pähe.

Me räägime 1970ndatel ehitatud majast. On üsna selge, et uus omanik hakkab seal nagunii tegema suuri muudatusi – küttesüsteem, elekter, ilmselt kogu maja renoveerimine. Miks peaks müüja enne seda maksma tuhandeid, et tellida auditid, mis sisuliselt kohe oma väärtuse kaotavad?

See lihtsalt ei tundunud mõistlik.

Pusisin veel edasi ja sattusin rääkima teise ametnikuga. Ja siinkohal tõesti – suur tänu talle. See oli esimene kord kogu protsessi jooksul, kui tundsin, et keegi päriselt süveneb.

Uuris, kas meil on olemas dokument, mis tõestab vee ja kanalisatsiooniga liitumist. See dokument oli olemas. Olin selle ka varem esitanud, aga nüüd vaadati seda lõpuks päriselt.

Sealt hakkas asi vaikselt liikuma.

Ametnik soovitas vaadata arhiivi – äkki on olemas maja ülevaatamise ajast pärinev plaan, mis näitab tegelikku olukorda. Ja oligi! Lisaks leidsin dokumentide seast ka tõendi, kus oli kirjas, et pesuruum oli ehitatud esimesele korrusele, täpselt nii nagu see päriselt oligi, juba maja ehitamise ajal.

Siiski vastuseid tuli oodata nädalaid ja kõik venis lihtsalt meilile vastuseid oodates.

Kogu protsess venis kuude pikkuseks.

Aga ma ei jätnud jonni.

Lõpuks jõudsime sinnamaani, et ehitisregistri spetsialistile sobisid need dokumendid. Saime maja andmed registris korda nii, et need vastasid reaalsele olukorrale.

Ja kõige tähtsam – me ei pidanud tellima neid kalleid auditeid.

Säästsime kliendile vähemalt 10 000 eurot. Tänaseks on maja müüdud, ostja sai selle soetada pangalaenuga tänu sellele, et saime maja andmed ehitisregistris korda.

Vahel on vaja lihtsalt jonnakat järjekindlust ja kedagi, kes on valmis päriselt süvenema. Audititel on oma koht ja väärtus, aga sellistes olukordades tekib paratamatult küsimus – kas bürokraatiat ei ole saanud natuke liiga palju?