Unistustest tegudeni: minu teekond ettevõtluse ja investeerimiseni

Kui ma mõtlen tagasi oma kahekümnendate algusele, siis suur osa minu energiast ja ajast läks lastele. Ma sain emaks üsna noorelt ja loomulikult muutus sellega kogu elu.

Paljud inimesed näevad noorelt emaks saamist kui midagi, mis piirab võimalusi. Minu peas ei ole see aga kunagi nii olnud. Ma ei ole kunagi tundnud, et see peaks tähendama loobumist unistustest, arengust või ambitsioonidest. Pigem vastupidi. Lapsed on olnud üks minu suurimaid motivaatoreid kasvada ja midagi luua.

Ettevõtlus tundus alati loomulik tee

Ettevõtlus on minu peres alati mingil kujul olemas olnud ning ka minu kaaslase peres oli see loomulik osa elust. Olen oma mõtetes kaalunud ka teisi teid, kuid emaks saades sain eriti selgelt aru, kui väärtuslik on aeg väikeste lastega. Mõistsin, et tahan oma aega ise juhtida ega soovi loobuda nendest aastatest, mil lapsed mind kõige rohkem vajavad.

Seetõttu tundus ettevõtlus kõige loogilisem tee. Oleme kaaslasega hea tiim ning olen talle väga tänulik, et sain olla kodune ema, pakkuda meie lastele toredat lapsepõlve ja samal ajal arendada ka enda oskusi ja teadmisi ettevõtluses.

Kinnisvara tuli minu ellu sammhaaval

Viis aastat tagasi lisandus minu turundushuvile kinnisvara. Huvitaval kombel sai see kõik alguse tegelikult meie enda kodust.

Olime ostnud maja ja tegime seal päris palju renoveerimist. Selle protsessi käigus õppisin ma tohutult. Mitte ainult ehituse või renoveerimise kohta, vaid ka selle kohta, kuidas kinnisvara päriselt hinnata. Millised detailid loevad, mis võib pealtnäha ilus välja näha, aga tegelikult peidab probleeme ja vastupidi.

Mingil hetkel tundsin, et tänu sellele kogemusele oskan ma sellist vara hinnata võib-olla teisiti kui mõni maakler, kes tegutseb peamiselt linnakorterite maailmas.

See andis mulle kindlustunde proovida kinnisvaramaakleri tööd.

Ja mida rohkem ma selles valdkonnas tegutsesin, seda rohkem hakkas see mind päriselt huvitama. Meeletult hea tunde tekitas, kui minu teadmised olid kellelegi kasulikud.

Kaks aastat tagasi tegime järgmise sammu ja lõime oma kinnisvaraettevõtte ning büroo. See oli suur samm, aga samal ajal tundus see kuidagi loomulik jätk kõigele sellele, mis oli juba enne juhtunud.

Väike kohtumine, mis andis ühe suuna juurde

Juba enne oma ettevõtte loomist tundsin ma natuke huvi ka aktsiate vastu. Mitte väga süsteemselt, aga see teema oli mul mõtetes olemas.

Siis juhtus midagi toredat. Sattusin täiesti juhuslikult kokku oma armsa klassiõega, keda polnud näinud umbes kümme aastat. Tema rääkis mulle investeerimisest aktsiatesse, liitintressist, kasumist.. rääkisime tunde pisikeses alevikukohvikus ja oleksime seal võinud veeta veel vähemalt sama palju aega.. Sealt sai alguse minu aktsiateekond.

Samal ajal hakkasin tegema ka igakuiseid sissemakseid kolmandasse pensionisambasse. Väikeste sammudega hakkas minu jaoks tekkima oma süsteem.

Täna on minu kui eraisiku investeerimise vundament üsna lihtne:mul on aktsiaportfell, pensionisambad ja lisaks investeerime oma ettevõtte kaudu kinnisvarasse.

Kõik see ei sündinud korraga. See on tulnud samm-sammult.

Mingil hetkel mõtlesin, et kes olen mina? Tundus, et tahaks nii väga, aga see ei ole minu jaoks võimalik, sest mul ei ole seda või teist. Neid kujuteldavaid x, y ja z põhjuseid on alati lihtne leida.

Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen aru saanud, et neid võimalusi ei anna keegi sulle lihtsalt kätte. Enamasti tuleb need ise luua.

Ma ei oota, kuni olen täiesti valmis

Üks mõte, millest ma oma elus tihti lähtun, on see, et alusta enne kui tunned, et oled valmis.

Kui ma oleksin oodanud hetke, kus mul on kõik teadmised olemas ja tunne täiesti kindel, oleks paljud asjad ilmselt tegemata jäänud. Vahel on lihtsalt targem teha ära ja õppida teel.

Minu jaoks on sageli parem tehtud kui täiuslik.

Raskused ei ole tagasiminek

Kui mul on keeruline periood või midagi ei lähe nii, nagu ma lootsin, siis ma kujutan ette, et iga raskus ehitab mulle justkui järgmise trepiastme. Isegi siis, kui see tundub raske või ebamugav, viib see mind tegelikult sammukese kõrgemale.

Hiljem tagasi vaadates on just need hetked olnud need, kus olen kõige rohkem õppinud.

Mugavustsoonis on hea olla. Seal on turvaline ja tuttav. Aga seal ei juhtu väga palju arengut.

Iga kord, kui astud natuke sellest ringist välja, tuleb paratamatult ka hirm. See on täiesti normaalne. Hirm ei tähenda, et sa teed midagi valesti. Sageli tähendab see lihtsalt, et sa liigud edasi.

Ja vahel tuleb lihtsalt sellest tundest läbi minna.

Mida ma tahaksin teistele öelda

Kui ma midagi oma teekonnast edasi anda tahaksin, siis võib-olla seda, et sa ei pea ootama ideaalset aega. Sa ei pea teadma kõiki vastuseid. Sa ei pea olema ekspert, et alustada.

Alusta väikeste sammudega.

Võib-olla on see esimene investeering.Võib-olla esimene ettevõtmine.Või lihtsalt otsus, et hakkad oma rahaasjadele rohkem tähelepanu pöörama.

Kõige tähtsam on lihtsalt teha see esimene samm.

Ja usaldada, et ülejäänu hakkab tasapisi paika loksuma.

Ma ei ole oma teekonnal kindlasti veel väga kaugel, kuid olen juba palju kaugemal kui viis või isegi kaks aastat tagasi. Mõtlesin just hiljuti, kui äge on see, et täna on mul olemas need asjad, millest kaks aastat tagasi särasilmil unistasin. Tol hetkel tundusid need mulle täiesti kättesaamatult kaugel.

Kui aga vaikselt teed rajama hakkasin, jõudsime tegelikult juba poole aastaga esimeste suuremate saavutusteni. See, mis tundus minu jaoks võimatu, osutus lõpuks lihtsalt kätte võtmise ja tegutsemise küsimuseks.

Seega, kui sina praegu kahtled, siis anna endale võimalus. 💛